Enne seda, kui me hakkasime kõik neljakesi koos elama, üsna kooli alguses, vist kolmandal nädalal, kupatati meid kartulipõllule. Kes kolhoosiajastul koolis käinud, neile on see tuttav teema. Igal sügisel saadeti õpilased majanditele appi kartuleid võtma. TMT ÕTM-i kartulivõtupaigaks oli Muhu kolhoos. Mina isiklikult ei olnud enne seda sügist ühelgi Eestimaa saarel käinud. Keskkooli ajal meie klass küll käis Hiiumaal, aga meie perel ei olnud sellist raha ja mina ei saanud minna. Niisiis oli minek Muhu saarele minu jaoks juba parasjagu eksootika. Pealegi ei olnud ma elus ei praami ega laevaga sõitnud, nii et polnud teada, kas minus on "meremehe verd" või pean hakkama kalatoitja ametit pidama. Muhumaa oli sel ajal piiritsoon. Igaüks sinna ikka niisama lihtsalt ei pääsenud. Kuivastus kontrolliti üle, kas Sul pass ja sissesõiduluba on ja alles siis kui dokumendid korras olid, said hakata Saaremaa poole astuma. Meil läks muidugi kauem aega, sest meie olime kõik ühises nimekirjas ja sealt siis otsiti, kas nimi on ikka kirjas ja minu meelest oli meil seal miski segadus ka. Keegi oli vist nimekirjast puudu vms.
Muhus hakkasime elama Hellamaa kiriku juures. Ma pole peale seda sügist enam Hellamaal käinud, aga Saaremaa poole sõites, Hellamaa kiriku torni nähes, tuleb ikka soe tunne südamesse. Meie elamine koosnes majast, kus olid magamistoad ja söögisaal. Saunast õue teises otsas ja aidast, mille kaugemas otsas oli kemmerg. No, ausalt, õhtul oli kemmergusse ikka päris õudne minna. Tavaliselt me koopereerusime ja siis saba ootas ukse taga kuni sa asja ajasid. Meie kursusejuhendajal oli selline tore lamp kaasas, millel sai panna põlema punase tule, kui tahtsid. Meie siis ikka naersime, et paneme punase laterna põlema, et siis on kohe näha, kus on saba lõpp. Kutsusime me seda lampi Munkli lambiks. (Tuletatud kursajuhi perenimest Vinkel).
Kartulivõtmine oli nagu kartulivõtmine ikka, ei see erinenud mandril ega saarel. Aga ligi kuu aega kooselamist terve kursusega oli omaette elamus. Eriti siis kui meie kursajuhi vahetas välja kooli kehalise kasvatuse õpetaja Vello Lumi. Too ajas meid ükskord paduvihmaga riidesse ja põlluäärde, et seal siis tõdeda: kartuleid sellise vihmaga noppida ei saa (linnamees: ei teadnud ilmselt maaelust midagi... Meie, maalapsed, nägime juba aknast vaadates, et tuleb vaba päev) ning lasi meil koju tagasi marssida. Ainus saavutus oli see, et kogu kamp oli parasjagu läbivettinud....
Mõni mälupilt:
Pilt 1: Pidasime keset suurt septembrikuud nääripidu. Tegime loosipakid. Mina sain kingiks kollase kummipardi, kogu grupi nimed peale kirjutatud. See part on mul tänini alles.
Pilt 2: Istusime õhtul toas vooditel ja mängisime kaarte. Tuled põlesid. Aknad lahti, sest septembriööd olid soojad. Äkeste tuleb tuppa Jane ja hakkab nägusid tegema... Selgus, et akna taga pimeduses luuras keegi... Ptüi, kui jube. Mina istusin sealsamas akna all, selg akna poole ja pimedas seisis minu selja taga keegi... Õõõõh...
Pilt 3: Nagu ikka õnnestub mul elus kõik põnev maha magada. Ühel ööl ärkasin ma mingi kohutava kolina peale üles. Ärevil jutuvadast sain ma aru, et keegi oli öösi meile akna kaudu tuppa roninud. Rita, kes ärkvel oli, kirjeldas asja nii: aken oli ilmselt haagist lahti ununenud ja mingi meesolevus ronis akna kaudu tuppa. Käis ühe voodi juurest teise juurde ja vahtis magajaid, lõpuks jäi Urve voodi ette seisma. Rital oli juba plaan sissetungijat sussiga visata (kobas põrandal, et leida minu sussi, sest see oli pehme, ta ei tahtnud mõnel meie omal silma siniseks visata), kui äkki kostis läbi toa Urve marurahulik hääl: "Issand, kes siin seisab?", mille peale meesinimene ära kohkus ja kolinal aknast välja põgenes (selle kolina peale ärkasin mina ka üles... muide, ma magasin kellegi kojuläinud inimese voodis, minu enda voodi oli just selle akna all, kuskohast meile sisse roniti). Urvel värisesid hommikul ehmatusest niimoodi käed, et ta ei saanud õieti süüagi. Urve kirjeldas asja niimoodi: "Ärkan öösel üles, vaatan, riidekapp minu voodi ees. Panin silmad kinni ja siis tuli meelde, et kuskohast sai riidekapp minu voodi ette, kui see oli teises toas. Tegin silmad lahti ja sain aru, et keegi seisab minu voodi ees. Sellest siis küsimus, et kes siin seisab...". No me naersime pärast, et hea oli, et Urve unise peaga ei hakanud vaatama, mis kapis on...
Pilt 4: Jalutasime õhtupimeduses Ritaga ja tulime kiriku kõrvalt kodu poole. Kuuleme, et keegi öögib põõsas ja pöörame teisele poole, et ringiga minna. Hiljem selgus, et põõsas öökija oli üks kursavend, kes oli teisega kahasse Manni näovee ära joonud (sest see sisaldas alkoholi). Allan vandus hiljem, et siin kummitab. Öögib tema põõsas ja näeb, kuidas kiriku poolt hõljuvad lähemale mingid heledad laigud... Siis aga kadusid kusagile ära. No minul oli jope, mille kehaosa oli hele ja varrukad tumedad, püksid olid mul tumedad. Rital samamoodi olid vaid mingid valged triibud dressika varrukatel. Nii need heledad laigud hõljusid... Ja siis kadusid... (sest me pöörasime heki taha). Nõnda tekivadki kummitusejutud.
Pilt 5: Ühel öösel otsustasime kohalikul kalmistul kolada, et näha, kas kalameeste luukered pimedas helendavad (nali). Lihtsalt tuli loll mõte pähe. Tagasiteel nägime, et mingi kogu seisab tee peal ees. Tegime juttu, aga kuju vaikis ja siis kadus ära. Arvasime, et meie poisid on tulnud meid hirmutama, aga kodus vandusid kõik, et nemad sellel ajal küll sealkohas ei olnud. No küllap siis oli mõni kohalik noormees... Loodetavasti.
pühapäev, 14. juuni 2015
laupäev, 6. juuni 2015
Neli naist ja kummitus, naabritest rääkimata.
Enne kui ma põikan tagasi päris kooliaasta algusesse, kus meid kupatati kuuks ajaks Muhu saarele kangelastegudele: st. Muhu kolhoosi kartuleid noppima, teen ma pisukese ülevaate nendest, kellest selles "raamatus" kõige enam juttu tuleb.
Meie neli: Mina, Diana, Rita ja Anne. Diana ja Anne olid linnatüdrukud. Di Rakverest, Anne Võrust. Dianat olin ma juba kolm aastat tundnud. Kuna minul maalapsena oli vahel vaja olnud linnas ööbida, siis kasutasin ma Diana kodu külalislahkust ja seetõttu olin tuttav ka tema vanematega ja Bimbo-nimelise peniga. Diana oli oma vanemate ainuke laps. Ema töötas tal kaubastus, mis oli sellel ajal ikka väga in töökoht, kuna võimaldas hankida igasugu defitsiitset kaupa, mida poes tavaliselt müügil ei olnud. Nii varustas Di meid näiteks lahustuva kohviga ja kanamaksa-pasteedi konservidega. Tema tõi meie majapidamisse ka mikseri (mis meid naabritele väga atraktiivseks tegi). No meil ei olnud seeaeg isegi kodus mitte mikserit, nii et... Anne pere ma ei tundnud, tema vanemaid nägin ma vaid ühel korral - lõpupeol. Küll aga tutvusin juttude kaudu Anne kahe Tiiduga. Nimelt oli meie Annel niimoodi vedanud, et tal õnnestus endale sebida peika, kellel oli sama nimi, kui pere paksul kõutsil. Kõuts on tänaseks ilmselt ammu taevastele jahimaadele kolinud. Teise Tiiduga on Anne aga abielus. Meie Ritaga olime maakad, aga Rita "maakalikkus" oli tunduvalt prestiiźssem, kuna tema oli Saaremaalt (vahel vedas kodust kaasa kuivatatud lesta ja marineeritud angerjaid - õudus kuubis). Edaspidises elus kasutasin ma Rita perekonna lahkust kurjasti ära ja veetsin osa suvesid Saaremaal nagu Egiptuse nuhtlus... Niisiis sain tuttavaks ka tema ema, isa, õe ja vennaga. Isegi Asuka-mamma õnnestus mul ära näha. Mina ise siis kõige tavalisem maakas. Ei olnud mul ka kodust mingeid peeneid asju kaasa tuua. Vedasin kartuleid ja moosi.
Lisaks meile elas meie toas, illegaalselt, viienda liikmena, kummitus. Vaieldamatult naissoost, sest armastas sisse vehkida igasuguseid naiselikke vidinaid: lokirulle ja juukseklambreid. Kasutas mõnda aega ja siis andis tagasi. Ükskord vehkis sisse Rita roosad sokid. Need olid mitu nädalat teadmata kadunud kuni ühel hommikul, hambapesust tulles, avastasime need Rita voodi pealt. Vahel kopsis öösiti üksildaselt vastu lauda, aga üldiselt ta meid ei seganud.
Ja siis kuulusid veel meie ellu suuremal või vähemal määral naabrid kõrvaltoast, ka meie kursuse tüdrukud. Suuremal määral kuulusid Angelika ja Urve, Jane ja Külli natuke vähemal määral. Angelika oli ka Rakvere tüdruk, nii et meie kodu-kooliteekond oli ühine. Imeline inimene. Särava mõistusega, heasüdamlik, siiras ja lahke. Suur kultuurilemb. Angelikaga suhtlesin mõnda aega ka pärast kooli, seni kui ta Rakvere lähedal töötas ja elas. Siis läks ta ülikooli ja meie teed läksid lahku. Olen teda mõnel aastal presidendi vastuvõtul näinud, abikaasa käevangus kõndimas ja lugesin hiljaaegu mingit temakirjutatud ajaleheartiklit... Mulle tundub, et ta on õnnelik ja mul on selle üle väga hea meel.
Urve oli pärit Valgamaalt. Tema vanemad olid juba tollel ajal pensioniealised. Urve oli nagu vanainimene: selline rahulik ja mõistlik. Samas hea huumorimeelega.
Jane oli kunagi Rakveres elanud, aga sellel ajal elas (minu mälu järgi) Võrus. Väikesekasvuline naeruhimuline tüdruk. Angelika oli minupikkune, Jane aga 150 cm koos kontsade ja karvamütsiga... Koos moodustasid nad sellise toreda kontrastse paari.
Külli oli Hiiumaa piiga. Heasüdamlik, heas mõttes naiivitar.
Jah, lisaks sellele, et meil oli üksteisega vedanud, oli meil vedanud ka naabritega. Need neli olid tüdrukud, kellega me oma kursaõdedest kõige tihedamini suhtlesime. Pealegi sidus meid see paganama ventilatsioonikolakas kahe akna vahel. Kui meie tuppa sisse ei saadud, siis mindi nende akna taha toksima, ehkki sinna oli natsa raskem ronida kui meile.
Meie neli: Mina, Diana, Rita ja Anne. Diana ja Anne olid linnatüdrukud. Di Rakverest, Anne Võrust. Dianat olin ma juba kolm aastat tundnud. Kuna minul maalapsena oli vahel vaja olnud linnas ööbida, siis kasutasin ma Diana kodu külalislahkust ja seetõttu olin tuttav ka tema vanematega ja Bimbo-nimelise peniga. Diana oli oma vanemate ainuke laps. Ema töötas tal kaubastus, mis oli sellel ajal ikka väga in töökoht, kuna võimaldas hankida igasugu defitsiitset kaupa, mida poes tavaliselt müügil ei olnud. Nii varustas Di meid näiteks lahustuva kohviga ja kanamaksa-pasteedi konservidega. Tema tõi meie majapidamisse ka mikseri (mis meid naabritele väga atraktiivseks tegi). No meil ei olnud seeaeg isegi kodus mitte mikserit, nii et... Anne pere ma ei tundnud, tema vanemaid nägin ma vaid ühel korral - lõpupeol. Küll aga tutvusin juttude kaudu Anne kahe Tiiduga. Nimelt oli meie Annel niimoodi vedanud, et tal õnnestus endale sebida peika, kellel oli sama nimi, kui pere paksul kõutsil. Kõuts on tänaseks ilmselt ammu taevastele jahimaadele kolinud. Teise Tiiduga on Anne aga abielus. Meie Ritaga olime maakad, aga Rita "maakalikkus" oli tunduvalt prestiiźssem, kuna tema oli Saaremaalt (vahel vedas kodust kaasa kuivatatud lesta ja marineeritud angerjaid - õudus kuubis). Edaspidises elus kasutasin ma Rita perekonna lahkust kurjasti ära ja veetsin osa suvesid Saaremaal nagu Egiptuse nuhtlus... Niisiis sain tuttavaks ka tema ema, isa, õe ja vennaga. Isegi Asuka-mamma õnnestus mul ära näha. Mina ise siis kõige tavalisem maakas. Ei olnud mul ka kodust mingeid peeneid asju kaasa tuua. Vedasin kartuleid ja moosi.
Lisaks meile elas meie toas, illegaalselt, viienda liikmena, kummitus. Vaieldamatult naissoost, sest armastas sisse vehkida igasuguseid naiselikke vidinaid: lokirulle ja juukseklambreid. Kasutas mõnda aega ja siis andis tagasi. Ükskord vehkis sisse Rita roosad sokid. Need olid mitu nädalat teadmata kadunud kuni ühel hommikul, hambapesust tulles, avastasime need Rita voodi pealt. Vahel kopsis öösiti üksildaselt vastu lauda, aga üldiselt ta meid ei seganud.
Ja siis kuulusid veel meie ellu suuremal või vähemal määral naabrid kõrvaltoast, ka meie kursuse tüdrukud. Suuremal määral kuulusid Angelika ja Urve, Jane ja Külli natuke vähemal määral. Angelika oli ka Rakvere tüdruk, nii et meie kodu-kooliteekond oli ühine. Imeline inimene. Särava mõistusega, heasüdamlik, siiras ja lahke. Suur kultuurilemb. Angelikaga suhtlesin mõnda aega ka pärast kooli, seni kui ta Rakvere lähedal töötas ja elas. Siis läks ta ülikooli ja meie teed läksid lahku. Olen teda mõnel aastal presidendi vastuvõtul näinud, abikaasa käevangus kõndimas ja lugesin hiljaaegu mingit temakirjutatud ajaleheartiklit... Mulle tundub, et ta on õnnelik ja mul on selle üle väga hea meel.
Urve oli pärit Valgamaalt. Tema vanemad olid juba tollel ajal pensioniealised. Urve oli nagu vanainimene: selline rahulik ja mõistlik. Samas hea huumorimeelega.
Jane oli kunagi Rakveres elanud, aga sellel ajal elas (minu mälu järgi) Võrus. Väikesekasvuline naeruhimuline tüdruk. Angelika oli minupikkune, Jane aga 150 cm koos kontsade ja karvamütsiga... Koos moodustasid nad sellise toreda kontrastse paari.
Külli oli Hiiumaa piiga. Heasüdamlik, heas mõttes naiivitar.
Jah, lisaks sellele, et meil oli üksteisega vedanud, oli meil vedanud ka naabritega. Need neli olid tüdrukud, kellega me oma kursaõdedest kõige tihedamini suhtlesime. Pealegi sidus meid see paganama ventilatsioonikolakas kahe akna vahel. Kui meie tuppa sisse ei saadud, siis mindi nende akna taha toksima, ehkki sinna oli natsa raskem ronida kui meile.
esmaspäev, 25. mai 2015
Kaks, me kaks...
Jäime Di-ga kahekesi tuppa. Ruumi oli laialt ja elu kohe mugavam. Muidugi, egas me hellitanud erilist lootust, et asi nii jääbki, aga hetkel olime eluga rahul.
Toa number 205 tähendas seda, et me elasime teisel korrusel. Viienda korruse toanumbrid näiteks hakkasid kõik 5-ga. Meie toa aken jäi hoovi poole ja otse meie tubade all olid duśiruumid.
Millalgi sügisel avastasime, et meie toa aken ei käi korralikult kinni. Aknalingid ei töötanud. All valvelauas oli vihik, kuhu sai kirja panna remonti vajavad tööd. Meie märkisime sinna oma toaakna ka üles. Ühel päeval, kui meie koolis olime, oli tulnud keegi remondimees ja meie toa akna kinni naelutanud. S.t. oli aknaraami sisse mingi kolesuure naelajuraka tagunud ja siis selle akna peale kõveraks klohminud. Eriti ilus selline remont muidugi välja ei näinud, aga meie olime rahul, sest aken oli kinni mis kinni.
Ühel ööl, kui meie parajasti magasime õiglase und, ärkasime me selle peale üles, et keegi koputas akna peale... Me elasime teisel korrusel ja keegi lihtsalt KOPUTAS meie akna peale. Istusime nagu kaks tola oma voodites... Süda kloppis kurgus, käed värisesid. Di sosistas hääletult: "Keegi koputab..." ja mina vastasin, et ma kuulen küll... Õudne oli. (Muide, teadmiseks, et inimene harjub kõigega. Aja möödudes juhtus ka nii, et öise koputuse peale üles ärganuna, küsisime üksteiselt, kas keegi viitsib avama minna ja kui ei viitsinud, siis pöörasime teise külje ja magasime koputaja kiuste edasi). Igatahes oli see koputaja seal väljas juba kaua kopsinud, sest ta hüüdis kellelegi, et siin ei ole kedagi kodus või kui on, siis on surnud... :D Siis käis miski kolin ja matakas ja... Kukkus vist alla. Aga meie ei olnud kodust ära ega ka surnud. Meie olime elus ja surmani hirmunud. Hommikul hakkasime asja uurima. Meie ja 204 toa akende vahel oli duśiruumi ventilatsioonijulla, suur metallkobakas ja ehkki duśiruumi aknad olid kinni müüritud, siis akende alumised ja ülemised servad eendusid kenasti seinast ja olid poistele jõukohaseks ronimiseks (naistele mitte, katsetatud... :D ). Ah, et miks pidid poisid öösi aknast sisse ronima? Vat seetõttu, et meil olid ühikas reeglid. Ehkki viiendal korrusel elasid meie enda poisid ja Otsa-kooli poisid, ei lubatud meil võõraid poisse ühikasse. All valvelauas valvasid Kerberosed... Aga kolm korrust naisi... Oli ju ikka stiimul ka, et aknast sisse ronida. Meie aken niisiis (nagu me hiljem kindlaks tegime) oli kasutusel varusissepääsuna.
(Väike kõrvalepõige. Kui ma oma Tallinna-tädile, kelle juures ma kooli ajal aeg-ajalt resideerusin, rääkisin, mis meil juhtus, siis tema naeris ja ütles, et mööda seina üles ronimine on köömes. Nemad koos sõbrannaga elasid ka ühikaajal teisel korrusel. Ükskord koju minnes nägid nad, kuidas akna tagant läks üks mees mööda. Mitte ei roninud mööda seina, vaid läks rahulikult, natuke eemal, sirge seljaga aknast mööda... Kui nad siis vaatama läksid, siis nägid, et tõstukiga auto oli sõitnud ühe laternaposti juurest teise juurde, mees tõstukis püsti. )
Nagu arvata oligi, ei kestnud kahekesiolemise idüll kuigi kaua. Varsti saabus info, et tühjadele kohtadele majutatakse kaugõppijad. Miskipärast oli see mõte meile väga vastumeelne... Parem omad ja statsionaarsed kui mingid ajutised ei-tea-millised elanikud. Olime hakanud rohkem suhtlema kahe omagrupi tüdrukuga; Rita ja Annega. Neil väga ei klappinud elu koos oma seniste toanaabritega. Niisiis tegime ettepaneku, et koligu meile. Nad olid nagu nõus, aga ikka jokutasid, sest ega ei olegi nii kerge öelda senistele naabritele, et me laseme varvast. Kuni ühel päeval koolist tulles, avastasime oma toast võõrad kotid... Kaugõppijad. Andsime Ritale ja Annele teada, et kas täna või ei iial... Ise läksime südamerahus kinno. Tagasiteel ostsime mingit kooki kaasa, et õhtul tähistada, kui tüdrukud meile kolinud on. Valvelauas võtit ei olnud. Kindel märk, et keegi on toas. Küsimus oli vaid selles, et kas meie omad tüdrukud või tundmatud kaugõppijad... Südame põksudes astusime tuppa ja seal nad olid: meie Rita ja Anne istusid laua taga ja ... Ah, mis siin enam. Elus on valikud. Mõned on head, teised mitte nii head. Valik, mille me tookord tegime, oli supervalik. Ei oska endale siiani ette kujutada paremat kooslust, kui meie neli. Kõik nii erinevad, aga mingil moel me kokku sobisime... Ma ei ole eluilmas nii palju naernud, kui selle aja jooksul, kui me neljakesi koos elasime. See oli ilus ja õnnelik aeg. Kindlasti tuli ette ka tülisid, aga millegipärast ei meenu mulle ühtki. Meenuvad ainult koosveedetud õhtud, täis nalja ja naeru, kooskäimised, küll kinos küll teatris, "näljaste fond" ja palju-palju muid toredaid asju, millest edaspidi ehk juttu tuleb.
Toa number 205 tähendas seda, et me elasime teisel korrusel. Viienda korruse toanumbrid näiteks hakkasid kõik 5-ga. Meie toa aken jäi hoovi poole ja otse meie tubade all olid duśiruumid.
Millalgi sügisel avastasime, et meie toa aken ei käi korralikult kinni. Aknalingid ei töötanud. All valvelauas oli vihik, kuhu sai kirja panna remonti vajavad tööd. Meie märkisime sinna oma toaakna ka üles. Ühel päeval, kui meie koolis olime, oli tulnud keegi remondimees ja meie toa akna kinni naelutanud. S.t. oli aknaraami sisse mingi kolesuure naelajuraka tagunud ja siis selle akna peale kõveraks klohminud. Eriti ilus selline remont muidugi välja ei näinud, aga meie olime rahul, sest aken oli kinni mis kinni.
Ühel ööl, kui meie parajasti magasime õiglase und, ärkasime me selle peale üles, et keegi koputas akna peale... Me elasime teisel korrusel ja keegi lihtsalt KOPUTAS meie akna peale. Istusime nagu kaks tola oma voodites... Süda kloppis kurgus, käed värisesid. Di sosistas hääletult: "Keegi koputab..." ja mina vastasin, et ma kuulen küll... Õudne oli. (Muide, teadmiseks, et inimene harjub kõigega. Aja möödudes juhtus ka nii, et öise koputuse peale üles ärganuna, küsisime üksteiselt, kas keegi viitsib avama minna ja kui ei viitsinud, siis pöörasime teise külje ja magasime koputaja kiuste edasi). Igatahes oli see koputaja seal väljas juba kaua kopsinud, sest ta hüüdis kellelegi, et siin ei ole kedagi kodus või kui on, siis on surnud... :D Siis käis miski kolin ja matakas ja... Kukkus vist alla. Aga meie ei olnud kodust ära ega ka surnud. Meie olime elus ja surmani hirmunud. Hommikul hakkasime asja uurima. Meie ja 204 toa akende vahel oli duśiruumi ventilatsioonijulla, suur metallkobakas ja ehkki duśiruumi aknad olid kinni müüritud, siis akende alumised ja ülemised servad eendusid kenasti seinast ja olid poistele jõukohaseks ronimiseks (naistele mitte, katsetatud... :D ). Ah, et miks pidid poisid öösi aknast sisse ronima? Vat seetõttu, et meil olid ühikas reeglid. Ehkki viiendal korrusel elasid meie enda poisid ja Otsa-kooli poisid, ei lubatud meil võõraid poisse ühikasse. All valvelauas valvasid Kerberosed... Aga kolm korrust naisi... Oli ju ikka stiimul ka, et aknast sisse ronida. Meie aken niisiis (nagu me hiljem kindlaks tegime) oli kasutusel varusissepääsuna.
(Väike kõrvalepõige. Kui ma oma Tallinna-tädile, kelle juures ma kooli ajal aeg-ajalt resideerusin, rääkisin, mis meil juhtus, siis tema naeris ja ütles, et mööda seina üles ronimine on köömes. Nemad koos sõbrannaga elasid ka ühikaajal teisel korrusel. Ükskord koju minnes nägid nad, kuidas akna tagant läks üks mees mööda. Mitte ei roninud mööda seina, vaid läks rahulikult, natuke eemal, sirge seljaga aknast mööda... Kui nad siis vaatama läksid, siis nägid, et tõstukiga auto oli sõitnud ühe laternaposti juurest teise juurde, mees tõstukis püsti. )
Nagu arvata oligi, ei kestnud kahekesiolemise idüll kuigi kaua. Varsti saabus info, et tühjadele kohtadele majutatakse kaugõppijad. Miskipärast oli see mõte meile väga vastumeelne... Parem omad ja statsionaarsed kui mingid ajutised ei-tea-millised elanikud. Olime hakanud rohkem suhtlema kahe omagrupi tüdrukuga; Rita ja Annega. Neil väga ei klappinud elu koos oma seniste toanaabritega. Niisiis tegime ettepaneku, et koligu meile. Nad olid nagu nõus, aga ikka jokutasid, sest ega ei olegi nii kerge öelda senistele naabritele, et me laseme varvast. Kuni ühel päeval koolist tulles, avastasime oma toast võõrad kotid... Kaugõppijad. Andsime Ritale ja Annele teada, et kas täna või ei iial... Ise läksime südamerahus kinno. Tagasiteel ostsime mingit kooki kaasa, et õhtul tähistada, kui tüdrukud meile kolinud on. Valvelauas võtit ei olnud. Kindel märk, et keegi on toas. Küsimus oli vaid selles, et kas meie omad tüdrukud või tundmatud kaugõppijad... Südame põksudes astusime tuppa ja seal nad olid: meie Rita ja Anne istusid laua taga ja ... Ah, mis siin enam. Elus on valikud. Mõned on head, teised mitte nii head. Valik, mille me tookord tegime, oli supervalik. Ei oska endale siiani ette kujutada paremat kooslust, kui meie neli. Kõik nii erinevad, aga mingil moel me kokku sobisime... Ma ei ole eluilmas nii palju naernud, kui selle aja jooksul, kui me neljakesi koos elasime. See oli ilus ja õnnelik aeg. Kindlasti tuli ette ka tülisid, aga millegipärast ei meenu mulle ühtki. Meenuvad ainult koosveedetud õhtud, täis nalja ja naeru, kooskäimised, küll kinos küll teatris, "näljaste fond" ja palju-palju muid toredaid asju, millest edaspidi ehk juttu tuleb.
Algus - me oleme Tallinnast, me maksame.
Iga inimese elus on etapid, mis paratamatult läbi saavad. Põhikooliastmele järgneb keskkool, sellele siis mingisugune kõrgem õppeasutus või töö (meie ajal ei peetud kutsekoolis käimist kuigi prestiiźseks ning keskkool oli vältimatu valik).
Aasta oli 1987. Keskkool sai läbi häda ära lõpetatud ja ees seisis valik: kuhu edasi. No ma oleksin tahtnud lavakasse minna, aga minu muidu vaikne isa arvas, et ma olen ilma koolitamatagi natuke tola ja seda veel õppima minna... No ei! Mnjah... Seda, mida ma veel tegelikult ja tõsiselt oleksin tahtnud teha (nimelt patoanatoomiks saada), takistas oluliselt mu kehvapoolne lõputunnistus ja hirm minna ihuüksi täiesti tundmatusse Tartu linna, Tallinn oli omam. (Muide, alles hiljaaegu avastasin üllatusega, et mu keskmine hinne oli 4,1, aga seda tänu suuresti igasugustele vähetähtsatele ainetele. Füüsika, keemia ja matemaatika olid kolmed mis kolmed...). Niisiis ei olnud mul peale keskkooli lõpetamist mittemingisugust plaani, et kuhu minna ja mida teha. Tööle ka ei tahtnud hakata ja tekkis kerge paanikalaadne seisund... Kuni mu hea sõbranna Diana tegi ettepaneku koos temaga Tallinnasse Majandustehnikumi juurat õppima minna. Viisime avaldused sisse. Tuupisime ajalugu (see oli üks sissestumiseksam) nii et Diana isale hakkas juba tunduma, et tütrele tuleb Peeter I nägu pähe, tegime eksamid ilusti-kenasti viie peale ära ja saidki meist Tallinna Majandustehnikumi majandusõiguse tudengid.
Kuna meist kumbki Tallinnas mingit elupaika ei omanud, siis jäi ainsaks valikuks ühikas. TMT ühikas asus aadressil Nõmme tee 5 ja toanumbriks sai meil olema ilus 205.
Jah. Juba esimesel päeval, kui me ennast ühikasse asutasime, tabas meid kummaline äpardus. Nimelt teadsime me, et bussijaamast tuleb nr. 17 bussiga sõita Koskla bussipeatusesse ja sealt siis natuke minna ja olemegi ühikas. Koskla peatuses maha roninuna, hakkasime Nõmme teed otsima... No ei ole kusagil silti. Küsisime paari mööduja käest, aga mingit asjalikku vastust me ei saanud. Aga kuna me oma kottide ja kompsudega seisime täpselt taksopargi kõrval, otsustasime takso võtta. Istusime autosse ja palusime Nõmme teele (ei teadnud ju meie, et Nõmme tee on hiigelpikk tänav ja meie palve taksojuhile naljakas ei tundunud, sest me ei öelnud ju, et tahame Nõmme tee 5 sõita). Nojah, takso keeras ümber järgmise nurga ja mööda vuhises maja, peal silt Nõmme tee 5, aga meie ei julgenud algul midagi kosta. Umbes poolel tänaval küsis taksojuht, et kuhu me õigupoolest minna tahame... ja muidugi arvas siis, et me oleme mingid pooletoobised, kes võtavad ümber majanurga sõitmiseks takso. Igatahes kohale me jõudsime ja saime oma toa võtme kätte.
Ühikas nagu ikka: pikk koridor, toad kahel pool, ühes koridori otsas köök, teises kemps, duśiruumid all I korrusel ja telekatuba keset koridori, otse meie toaukse vastas. Toas neli reformpõhjaga voodit, sisseehitatud seinakapid, neli öökappi, laud, toolid ja külmkapp. Selline oli meie eluase järgneva kahe aasta jooksul. Hiljem selgus, et meil oli mingi lukstuba, meil olid voodid natuke laiemad ja puitotstega. Ainult üks oli selline kitsas metallotsaga koiku.
Üsna selge, et sellistes kitsastes oludes normaalselt eksisteerida saab vaid juhul, kui toanaabritega on läbisaamine väga hea. Dianaga olime me keskkoolist klassiõed ja sõbrannad, nii et see polnud probleem. Kõik pidi sõltuma teisest kahest elanikust. Need esialgsed olid omavahel sõbrannad ja me omavahel eriti ei klappinud. Nii et esialgu ei olnud meil ühikas elada kuigi mõnus. Olime igaüks omas nurgas, sõime eraldi jne... Õnneks leidsid need tüdrukud endale varsti linnas eraka ja kolisid välja.
Enne, kui me endale uued toanaabrid sebisime, elasime mõnda aega Di-ga kahekesi.
Ahjaa... Ühikas asus koolimajast ikka väga kaugel. TMT ise asus Tammsaare tee 147. Selleks, et kooli jõuda, pidime hommikul Sõpruse puisteele trolli peale vantsima, siis ennast kuidagimoodi trolli pressima ja oma 20 minutit sõitma ning siis veel jupikese maad majade vahel jalgsi käima.
Sissemagamise hirmu polnud, sest hommikul anti ühikas äratussireeniga märku, et aeg on ärgata. Ja siis käisid veel valvurimutid või ühika komandant kontrollimas, et ega keegi ometi toas ei aele, kui kool juba alanud on. Päevasel ajal ühikas olemiseks pidi ikka mõjuv põhjus olema (nt. haigus või koridorikorrapidajaks olemine).
Niimoodi siis algas meie ühikaelu. Ei saa öelda, et me sellest eriti vaimustuses oleksime olnud ja plaanisime päris pikka aega ka mingit eraka varianti, aga see oli NII kaugel ja kallis oleks ka olnud. Ühikas sai makstud rubla kuus, selle eest vahetati korrapäraselt voodipesusid.
Aasta oli 1987. Keskkool sai läbi häda ära lõpetatud ja ees seisis valik: kuhu edasi. No ma oleksin tahtnud lavakasse minna, aga minu muidu vaikne isa arvas, et ma olen ilma koolitamatagi natuke tola ja seda veel õppima minna... No ei! Mnjah... Seda, mida ma veel tegelikult ja tõsiselt oleksin tahtnud teha (nimelt patoanatoomiks saada), takistas oluliselt mu kehvapoolne lõputunnistus ja hirm minna ihuüksi täiesti tundmatusse Tartu linna, Tallinn oli omam. (Muide, alles hiljaaegu avastasin üllatusega, et mu keskmine hinne oli 4,1, aga seda tänu suuresti igasugustele vähetähtsatele ainetele. Füüsika, keemia ja matemaatika olid kolmed mis kolmed...). Niisiis ei olnud mul peale keskkooli lõpetamist mittemingisugust plaani, et kuhu minna ja mida teha. Tööle ka ei tahtnud hakata ja tekkis kerge paanikalaadne seisund... Kuni mu hea sõbranna Diana tegi ettepaneku koos temaga Tallinnasse Majandustehnikumi juurat õppima minna. Viisime avaldused sisse. Tuupisime ajalugu (see oli üks sissestumiseksam) nii et Diana isale hakkas juba tunduma, et tütrele tuleb Peeter I nägu pähe, tegime eksamid ilusti-kenasti viie peale ära ja saidki meist Tallinna Majandustehnikumi majandusõiguse tudengid.
Kuna meist kumbki Tallinnas mingit elupaika ei omanud, siis jäi ainsaks valikuks ühikas. TMT ühikas asus aadressil Nõmme tee 5 ja toanumbriks sai meil olema ilus 205.
Jah. Juba esimesel päeval, kui me ennast ühikasse asutasime, tabas meid kummaline äpardus. Nimelt teadsime me, et bussijaamast tuleb nr. 17 bussiga sõita Koskla bussipeatusesse ja sealt siis natuke minna ja olemegi ühikas. Koskla peatuses maha roninuna, hakkasime Nõmme teed otsima... No ei ole kusagil silti. Küsisime paari mööduja käest, aga mingit asjalikku vastust me ei saanud. Aga kuna me oma kottide ja kompsudega seisime täpselt taksopargi kõrval, otsustasime takso võtta. Istusime autosse ja palusime Nõmme teele (ei teadnud ju meie, et Nõmme tee on hiigelpikk tänav ja meie palve taksojuhile naljakas ei tundunud, sest me ei öelnud ju, et tahame Nõmme tee 5 sõita). Nojah, takso keeras ümber järgmise nurga ja mööda vuhises maja, peal silt Nõmme tee 5, aga meie ei julgenud algul midagi kosta. Umbes poolel tänaval küsis taksojuht, et kuhu me õigupoolest minna tahame... ja muidugi arvas siis, et me oleme mingid pooletoobised, kes võtavad ümber majanurga sõitmiseks takso. Igatahes kohale me jõudsime ja saime oma toa võtme kätte.
Ühikas nagu ikka: pikk koridor, toad kahel pool, ühes koridori otsas köök, teises kemps, duśiruumid all I korrusel ja telekatuba keset koridori, otse meie toaukse vastas. Toas neli reformpõhjaga voodit, sisseehitatud seinakapid, neli öökappi, laud, toolid ja külmkapp. Selline oli meie eluase järgneva kahe aasta jooksul. Hiljem selgus, et meil oli mingi lukstuba, meil olid voodid natuke laiemad ja puitotstega. Ainult üks oli selline kitsas metallotsaga koiku.
Üsna selge, et sellistes kitsastes oludes normaalselt eksisteerida saab vaid juhul, kui toanaabritega on läbisaamine väga hea. Dianaga olime me keskkoolist klassiõed ja sõbrannad, nii et see polnud probleem. Kõik pidi sõltuma teisest kahest elanikust. Need esialgsed olid omavahel sõbrannad ja me omavahel eriti ei klappinud. Nii et esialgu ei olnud meil ühikas elada kuigi mõnus. Olime igaüks omas nurgas, sõime eraldi jne... Õnneks leidsid need tüdrukud endale varsti linnas eraka ja kolisid välja.
Enne, kui me endale uued toanaabrid sebisime, elasime mõnda aega Di-ga kahekesi.
Ahjaa... Ühikas asus koolimajast ikka väga kaugel. TMT ise asus Tammsaare tee 147. Selleks, et kooli jõuda, pidime hommikul Sõpruse puisteele trolli peale vantsima, siis ennast kuidagimoodi trolli pressima ja oma 20 minutit sõitma ning siis veel jupikese maad majade vahel jalgsi käima.
Sissemagamise hirmu polnud, sest hommikul anti ühikas äratussireeniga märku, et aeg on ärgata. Ja siis käisid veel valvurimutid või ühika komandant kontrollimas, et ega keegi ometi toas ei aele, kui kool juba alanud on. Päevasel ajal ühikas olemiseks pidi ikka mõjuv põhjus olema (nt. haigus või koridorikorrapidajaks olemine).
Niimoodi siis algas meie ühikaelu. Ei saa öelda, et me sellest eriti vaimustuses oleksime olnud ja plaanisime päris pikka aega ka mingit eraka varianti, aga see oli NII kaugel ja kallis oleks ka olnud. Ühikas sai makstud rubla kuus, selle eest vahetati korrapäraselt voodipesusid.
Tellimine:
Postitused (Atom)