Jäime Di-ga kahekesi tuppa. Ruumi oli laialt ja elu kohe mugavam. Muidugi, egas me hellitanud erilist lootust, et asi nii jääbki, aga hetkel olime eluga rahul.
Toa number 205 tähendas seda, et me elasime teisel korrusel. Viienda korruse toanumbrid näiteks hakkasid kõik 5-ga. Meie toa aken jäi hoovi poole ja otse meie tubade all olid duśiruumid.
Millalgi sügisel avastasime, et meie toa aken ei käi korralikult kinni. Aknalingid ei töötanud. All valvelauas oli vihik, kuhu sai kirja panna remonti vajavad tööd. Meie märkisime sinna oma toaakna ka üles. Ühel päeval, kui meie koolis olime, oli tulnud keegi remondimees ja meie toa akna kinni naelutanud. S.t. oli aknaraami sisse mingi kolesuure naelajuraka tagunud ja siis selle akna peale kõveraks klohminud. Eriti ilus selline remont muidugi välja ei näinud, aga meie olime rahul, sest aken oli kinni mis kinni.
Ühel ööl, kui meie parajasti magasime õiglase und, ärkasime me selle peale üles, et keegi koputas akna peale... Me elasime teisel korrusel ja keegi lihtsalt KOPUTAS meie akna peale. Istusime nagu kaks tola oma voodites... Süda kloppis kurgus, käed värisesid. Di sosistas hääletult: "Keegi koputab..." ja mina vastasin, et ma kuulen küll... Õudne oli. (Muide, teadmiseks, et inimene harjub kõigega. Aja möödudes juhtus ka nii, et öise koputuse peale üles ärganuna, küsisime üksteiselt, kas keegi viitsib avama minna ja kui ei viitsinud, siis pöörasime teise külje ja magasime koputaja kiuste edasi). Igatahes oli see koputaja seal väljas juba kaua kopsinud, sest ta hüüdis kellelegi, et siin ei ole kedagi kodus või kui on, siis on surnud... :D Siis käis miski kolin ja matakas ja... Kukkus vist alla. Aga meie ei olnud kodust ära ega ka surnud. Meie olime elus ja surmani hirmunud. Hommikul hakkasime asja uurima. Meie ja 204 toa akende vahel oli duśiruumi ventilatsioonijulla, suur metallkobakas ja ehkki duśiruumi aknad olid kinni müüritud, siis akende alumised ja ülemised servad eendusid kenasti seinast ja olid poistele jõukohaseks ronimiseks (naistele mitte, katsetatud... :D ). Ah, et miks pidid poisid öösi aknast sisse ronima? Vat seetõttu, et meil olid ühikas reeglid. Ehkki viiendal korrusel elasid meie enda poisid ja Otsa-kooli poisid, ei lubatud meil võõraid poisse ühikasse. All valvelauas valvasid Kerberosed... Aga kolm korrust naisi... Oli ju ikka stiimul ka, et aknast sisse ronida. Meie aken niisiis (nagu me hiljem kindlaks tegime) oli kasutusel varusissepääsuna.
(Väike kõrvalepõige. Kui ma oma Tallinna-tädile, kelle juures ma kooli ajal aeg-ajalt resideerusin, rääkisin, mis meil juhtus, siis tema naeris ja ütles, et mööda seina üles ronimine on köömes. Nemad koos sõbrannaga elasid ka ühikaajal teisel korrusel. Ükskord koju minnes nägid nad, kuidas akna tagant läks üks mees mööda. Mitte ei roninud mööda seina, vaid läks rahulikult, natuke eemal, sirge seljaga aknast mööda... Kui nad siis vaatama läksid, siis nägid, et tõstukiga auto oli sõitnud ühe laternaposti juurest teise juurde, mees tõstukis püsti. )
Nagu arvata oligi, ei kestnud kahekesiolemise idüll kuigi kaua. Varsti saabus info, et tühjadele kohtadele majutatakse kaugõppijad. Miskipärast oli see mõte meile väga vastumeelne... Parem omad ja statsionaarsed kui mingid ajutised ei-tea-millised elanikud. Olime hakanud rohkem suhtlema kahe omagrupi tüdrukuga; Rita ja Annega. Neil väga ei klappinud elu koos oma seniste toanaabritega. Niisiis tegime ettepaneku, et koligu meile. Nad olid nagu nõus, aga ikka jokutasid, sest ega ei olegi nii kerge öelda senistele naabritele, et me laseme varvast. Kuni ühel päeval koolist tulles, avastasime oma toast võõrad kotid... Kaugõppijad. Andsime Ritale ja Annele teada, et kas täna või ei iial... Ise läksime südamerahus kinno. Tagasiteel ostsime mingit kooki kaasa, et õhtul tähistada, kui tüdrukud meile kolinud on. Valvelauas võtit ei olnud. Kindel märk, et keegi on toas. Küsimus oli vaid selles, et kas meie omad tüdrukud või tundmatud kaugõppijad... Südame põksudes astusime tuppa ja seal nad olid: meie Rita ja Anne istusid laua taga ja ... Ah, mis siin enam. Elus on valikud. Mõned on head, teised mitte nii head. Valik, mille me tookord tegime, oli supervalik. Ei oska endale siiani ette kujutada paremat kooslust, kui meie neli. Kõik nii erinevad, aga mingil moel me kokku sobisime... Ma ei ole eluilmas nii palju naernud, kui selle aja jooksul, kui me neljakesi koos elasime. See oli ilus ja õnnelik aeg. Kindlasti tuli ette ka tülisid, aga millegipärast ei meenu mulle ühtki. Meenuvad ainult koosveedetud õhtud, täis nalja ja naeru, kooskäimised, küll kinos küll teatris, "näljaste fond" ja palju-palju muid toredaid asju, millest edaspidi ehk juttu tuleb.
esmaspäev, 25. mai 2015
Algus - me oleme Tallinnast, me maksame.
Iga inimese elus on etapid, mis paratamatult läbi saavad. Põhikooliastmele järgneb keskkool, sellele siis mingisugune kõrgem õppeasutus või töö (meie ajal ei peetud kutsekoolis käimist kuigi prestiiźseks ning keskkool oli vältimatu valik).
Aasta oli 1987. Keskkool sai läbi häda ära lõpetatud ja ees seisis valik: kuhu edasi. No ma oleksin tahtnud lavakasse minna, aga minu muidu vaikne isa arvas, et ma olen ilma koolitamatagi natuke tola ja seda veel õppima minna... No ei! Mnjah... Seda, mida ma veel tegelikult ja tõsiselt oleksin tahtnud teha (nimelt patoanatoomiks saada), takistas oluliselt mu kehvapoolne lõputunnistus ja hirm minna ihuüksi täiesti tundmatusse Tartu linna, Tallinn oli omam. (Muide, alles hiljaaegu avastasin üllatusega, et mu keskmine hinne oli 4,1, aga seda tänu suuresti igasugustele vähetähtsatele ainetele. Füüsika, keemia ja matemaatika olid kolmed mis kolmed...). Niisiis ei olnud mul peale keskkooli lõpetamist mittemingisugust plaani, et kuhu minna ja mida teha. Tööle ka ei tahtnud hakata ja tekkis kerge paanikalaadne seisund... Kuni mu hea sõbranna Diana tegi ettepaneku koos temaga Tallinnasse Majandustehnikumi juurat õppima minna. Viisime avaldused sisse. Tuupisime ajalugu (see oli üks sissestumiseksam) nii et Diana isale hakkas juba tunduma, et tütrele tuleb Peeter I nägu pähe, tegime eksamid ilusti-kenasti viie peale ära ja saidki meist Tallinna Majandustehnikumi majandusõiguse tudengid.
Kuna meist kumbki Tallinnas mingit elupaika ei omanud, siis jäi ainsaks valikuks ühikas. TMT ühikas asus aadressil Nõmme tee 5 ja toanumbriks sai meil olema ilus 205.
Jah. Juba esimesel päeval, kui me ennast ühikasse asutasime, tabas meid kummaline äpardus. Nimelt teadsime me, et bussijaamast tuleb nr. 17 bussiga sõita Koskla bussipeatusesse ja sealt siis natuke minna ja olemegi ühikas. Koskla peatuses maha roninuna, hakkasime Nõmme teed otsima... No ei ole kusagil silti. Küsisime paari mööduja käest, aga mingit asjalikku vastust me ei saanud. Aga kuna me oma kottide ja kompsudega seisime täpselt taksopargi kõrval, otsustasime takso võtta. Istusime autosse ja palusime Nõmme teele (ei teadnud ju meie, et Nõmme tee on hiigelpikk tänav ja meie palve taksojuhile naljakas ei tundunud, sest me ei öelnud ju, et tahame Nõmme tee 5 sõita). Nojah, takso keeras ümber järgmise nurga ja mööda vuhises maja, peal silt Nõmme tee 5, aga meie ei julgenud algul midagi kosta. Umbes poolel tänaval küsis taksojuht, et kuhu me õigupoolest minna tahame... ja muidugi arvas siis, et me oleme mingid pooletoobised, kes võtavad ümber majanurga sõitmiseks takso. Igatahes kohale me jõudsime ja saime oma toa võtme kätte.
Ühikas nagu ikka: pikk koridor, toad kahel pool, ühes koridori otsas köök, teises kemps, duśiruumid all I korrusel ja telekatuba keset koridori, otse meie toaukse vastas. Toas neli reformpõhjaga voodit, sisseehitatud seinakapid, neli öökappi, laud, toolid ja külmkapp. Selline oli meie eluase järgneva kahe aasta jooksul. Hiljem selgus, et meil oli mingi lukstuba, meil olid voodid natuke laiemad ja puitotstega. Ainult üks oli selline kitsas metallotsaga koiku.
Üsna selge, et sellistes kitsastes oludes normaalselt eksisteerida saab vaid juhul, kui toanaabritega on läbisaamine väga hea. Dianaga olime me keskkoolist klassiõed ja sõbrannad, nii et see polnud probleem. Kõik pidi sõltuma teisest kahest elanikust. Need esialgsed olid omavahel sõbrannad ja me omavahel eriti ei klappinud. Nii et esialgu ei olnud meil ühikas elada kuigi mõnus. Olime igaüks omas nurgas, sõime eraldi jne... Õnneks leidsid need tüdrukud endale varsti linnas eraka ja kolisid välja.
Enne, kui me endale uued toanaabrid sebisime, elasime mõnda aega Di-ga kahekesi.
Ahjaa... Ühikas asus koolimajast ikka väga kaugel. TMT ise asus Tammsaare tee 147. Selleks, et kooli jõuda, pidime hommikul Sõpruse puisteele trolli peale vantsima, siis ennast kuidagimoodi trolli pressima ja oma 20 minutit sõitma ning siis veel jupikese maad majade vahel jalgsi käima.
Sissemagamise hirmu polnud, sest hommikul anti ühikas äratussireeniga märku, et aeg on ärgata. Ja siis käisid veel valvurimutid või ühika komandant kontrollimas, et ega keegi ometi toas ei aele, kui kool juba alanud on. Päevasel ajal ühikas olemiseks pidi ikka mõjuv põhjus olema (nt. haigus või koridorikorrapidajaks olemine).
Niimoodi siis algas meie ühikaelu. Ei saa öelda, et me sellest eriti vaimustuses oleksime olnud ja plaanisime päris pikka aega ka mingit eraka varianti, aga see oli NII kaugel ja kallis oleks ka olnud. Ühikas sai makstud rubla kuus, selle eest vahetati korrapäraselt voodipesusid.
Aasta oli 1987. Keskkool sai läbi häda ära lõpetatud ja ees seisis valik: kuhu edasi. No ma oleksin tahtnud lavakasse minna, aga minu muidu vaikne isa arvas, et ma olen ilma koolitamatagi natuke tola ja seda veel õppima minna... No ei! Mnjah... Seda, mida ma veel tegelikult ja tõsiselt oleksin tahtnud teha (nimelt patoanatoomiks saada), takistas oluliselt mu kehvapoolne lõputunnistus ja hirm minna ihuüksi täiesti tundmatusse Tartu linna, Tallinn oli omam. (Muide, alles hiljaaegu avastasin üllatusega, et mu keskmine hinne oli 4,1, aga seda tänu suuresti igasugustele vähetähtsatele ainetele. Füüsika, keemia ja matemaatika olid kolmed mis kolmed...). Niisiis ei olnud mul peale keskkooli lõpetamist mittemingisugust plaani, et kuhu minna ja mida teha. Tööle ka ei tahtnud hakata ja tekkis kerge paanikalaadne seisund... Kuni mu hea sõbranna Diana tegi ettepaneku koos temaga Tallinnasse Majandustehnikumi juurat õppima minna. Viisime avaldused sisse. Tuupisime ajalugu (see oli üks sissestumiseksam) nii et Diana isale hakkas juba tunduma, et tütrele tuleb Peeter I nägu pähe, tegime eksamid ilusti-kenasti viie peale ära ja saidki meist Tallinna Majandustehnikumi majandusõiguse tudengid.
Kuna meist kumbki Tallinnas mingit elupaika ei omanud, siis jäi ainsaks valikuks ühikas. TMT ühikas asus aadressil Nõmme tee 5 ja toanumbriks sai meil olema ilus 205.
Jah. Juba esimesel päeval, kui me ennast ühikasse asutasime, tabas meid kummaline äpardus. Nimelt teadsime me, et bussijaamast tuleb nr. 17 bussiga sõita Koskla bussipeatusesse ja sealt siis natuke minna ja olemegi ühikas. Koskla peatuses maha roninuna, hakkasime Nõmme teed otsima... No ei ole kusagil silti. Küsisime paari mööduja käest, aga mingit asjalikku vastust me ei saanud. Aga kuna me oma kottide ja kompsudega seisime täpselt taksopargi kõrval, otsustasime takso võtta. Istusime autosse ja palusime Nõmme teele (ei teadnud ju meie, et Nõmme tee on hiigelpikk tänav ja meie palve taksojuhile naljakas ei tundunud, sest me ei öelnud ju, et tahame Nõmme tee 5 sõita). Nojah, takso keeras ümber järgmise nurga ja mööda vuhises maja, peal silt Nõmme tee 5, aga meie ei julgenud algul midagi kosta. Umbes poolel tänaval küsis taksojuht, et kuhu me õigupoolest minna tahame... ja muidugi arvas siis, et me oleme mingid pooletoobised, kes võtavad ümber majanurga sõitmiseks takso. Igatahes kohale me jõudsime ja saime oma toa võtme kätte.
Ühikas nagu ikka: pikk koridor, toad kahel pool, ühes koridori otsas köök, teises kemps, duśiruumid all I korrusel ja telekatuba keset koridori, otse meie toaukse vastas. Toas neli reformpõhjaga voodit, sisseehitatud seinakapid, neli öökappi, laud, toolid ja külmkapp. Selline oli meie eluase järgneva kahe aasta jooksul. Hiljem selgus, et meil oli mingi lukstuba, meil olid voodid natuke laiemad ja puitotstega. Ainult üks oli selline kitsas metallotsaga koiku.
Üsna selge, et sellistes kitsastes oludes normaalselt eksisteerida saab vaid juhul, kui toanaabritega on läbisaamine väga hea. Dianaga olime me keskkoolist klassiõed ja sõbrannad, nii et see polnud probleem. Kõik pidi sõltuma teisest kahest elanikust. Need esialgsed olid omavahel sõbrannad ja me omavahel eriti ei klappinud. Nii et esialgu ei olnud meil ühikas elada kuigi mõnus. Olime igaüks omas nurgas, sõime eraldi jne... Õnneks leidsid need tüdrukud endale varsti linnas eraka ja kolisid välja.
Enne, kui me endale uued toanaabrid sebisime, elasime mõnda aega Di-ga kahekesi.
Ahjaa... Ühikas asus koolimajast ikka väga kaugel. TMT ise asus Tammsaare tee 147. Selleks, et kooli jõuda, pidime hommikul Sõpruse puisteele trolli peale vantsima, siis ennast kuidagimoodi trolli pressima ja oma 20 minutit sõitma ning siis veel jupikese maad majade vahel jalgsi käima.
Sissemagamise hirmu polnud, sest hommikul anti ühikas äratussireeniga märku, et aeg on ärgata. Ja siis käisid veel valvurimutid või ühika komandant kontrollimas, et ega keegi ometi toas ei aele, kui kool juba alanud on. Päevasel ajal ühikas olemiseks pidi ikka mõjuv põhjus olema (nt. haigus või koridorikorrapidajaks olemine).
Niimoodi siis algas meie ühikaelu. Ei saa öelda, et me sellest eriti vaimustuses oleksime olnud ja plaanisime päris pikka aega ka mingit eraka varianti, aga see oli NII kaugel ja kallis oleks ka olnud. Ühikas sai makstud rubla kuus, selle eest vahetati korrapäraselt voodipesusid.
Tellimine:
Postitused (Atom)