Iga inimese elus on etapid, mis paratamatult läbi saavad. Põhikooliastmele järgneb keskkool, sellele siis mingisugune kõrgem õppeasutus või töö (meie ajal ei peetud kutsekoolis käimist kuigi prestiiźseks ning keskkool oli vältimatu valik).
Aasta oli 1987. Keskkool sai läbi häda ära lõpetatud ja ees seisis valik: kuhu edasi. No ma oleksin tahtnud lavakasse minna, aga minu muidu vaikne isa arvas, et ma olen ilma koolitamatagi natuke tola ja seda veel õppima minna... No ei! Mnjah... Seda, mida ma veel tegelikult ja tõsiselt oleksin tahtnud teha (nimelt patoanatoomiks saada), takistas oluliselt mu kehvapoolne lõputunnistus ja hirm minna ihuüksi täiesti tundmatusse Tartu linna, Tallinn oli omam. (Muide, alles hiljaaegu avastasin üllatusega, et mu keskmine hinne oli 4,1, aga seda tänu suuresti igasugustele vähetähtsatele ainetele. Füüsika, keemia ja matemaatika olid kolmed mis kolmed...). Niisiis ei olnud mul peale keskkooli lõpetamist mittemingisugust plaani, et kuhu minna ja mida teha. Tööle ka ei tahtnud hakata ja tekkis kerge paanikalaadne seisund... Kuni mu hea sõbranna Diana tegi ettepaneku koos temaga Tallinnasse Majandustehnikumi juurat õppima minna. Viisime avaldused sisse. Tuupisime ajalugu (see oli üks sissestumiseksam) nii et Diana isale hakkas juba tunduma, et tütrele tuleb Peeter I nägu pähe, tegime eksamid ilusti-kenasti viie peale ära ja saidki meist Tallinna Majandustehnikumi majandusõiguse tudengid.
Kuna meist kumbki Tallinnas mingit elupaika ei omanud, siis jäi ainsaks valikuks ühikas. TMT ühikas asus aadressil Nõmme tee 5 ja toanumbriks sai meil olema ilus 205.
Jah. Juba esimesel päeval, kui me ennast ühikasse asutasime, tabas meid kummaline äpardus. Nimelt teadsime me, et bussijaamast tuleb nr. 17 bussiga sõita Koskla bussipeatusesse ja sealt siis natuke minna ja olemegi ühikas. Koskla peatuses maha roninuna, hakkasime Nõmme teed otsima... No ei ole kusagil silti. Küsisime paari mööduja käest, aga mingit asjalikku vastust me ei saanud. Aga kuna me oma kottide ja kompsudega seisime täpselt taksopargi kõrval, otsustasime takso võtta. Istusime autosse ja palusime Nõmme teele (ei teadnud ju meie, et Nõmme tee on hiigelpikk tänav ja meie palve taksojuhile naljakas ei tundunud, sest me ei öelnud ju, et tahame Nõmme tee 5 sõita). Nojah, takso keeras ümber järgmise nurga ja mööda vuhises maja, peal silt Nõmme tee 5, aga meie ei julgenud algul midagi kosta. Umbes poolel tänaval küsis taksojuht, et kuhu me õigupoolest minna tahame... ja muidugi arvas siis, et me oleme mingid pooletoobised, kes võtavad ümber majanurga sõitmiseks takso. Igatahes kohale me jõudsime ja saime oma toa võtme kätte.
Ühikas nagu ikka: pikk koridor, toad kahel pool, ühes koridori otsas köök, teises kemps, duśiruumid all I korrusel ja telekatuba keset koridori, otse meie toaukse vastas. Toas neli reformpõhjaga voodit, sisseehitatud seinakapid, neli öökappi, laud, toolid ja külmkapp. Selline oli meie eluase järgneva kahe aasta jooksul. Hiljem selgus, et meil oli mingi lukstuba, meil olid voodid natuke laiemad ja puitotstega. Ainult üks oli selline kitsas metallotsaga koiku.
Üsna selge, et sellistes kitsastes oludes normaalselt eksisteerida saab vaid juhul, kui toanaabritega on läbisaamine väga hea. Dianaga olime me keskkoolist klassiõed ja sõbrannad, nii et see polnud probleem. Kõik pidi sõltuma teisest kahest elanikust. Need esialgsed olid omavahel sõbrannad ja me omavahel eriti ei klappinud. Nii et esialgu ei olnud meil ühikas elada kuigi mõnus. Olime igaüks omas nurgas, sõime eraldi jne... Õnneks leidsid need tüdrukud endale varsti linnas eraka ja kolisid välja.
Enne, kui me endale uued toanaabrid sebisime, elasime mõnda aega Di-ga kahekesi.
Ahjaa... Ühikas asus koolimajast ikka väga kaugel. TMT ise asus Tammsaare tee 147. Selleks, et kooli jõuda, pidime hommikul Sõpruse puisteele trolli peale vantsima, siis ennast kuidagimoodi trolli pressima ja oma 20 minutit sõitma ning siis veel jupikese maad majade vahel jalgsi käima.
Sissemagamise hirmu polnud, sest hommikul anti ühikas äratussireeniga märku, et aeg on ärgata. Ja siis käisid veel valvurimutid või ühika komandant kontrollimas, et ega keegi ometi toas ei aele, kui kool juba alanud on. Päevasel ajal ühikas olemiseks pidi ikka mõjuv põhjus olema (nt. haigus või koridorikorrapidajaks olemine).
Niimoodi siis algas meie ühikaelu. Ei saa öelda, et me sellest eriti vaimustuses oleksime olnud ja plaanisime päris pikka aega ka mingit eraka varianti, aga see oli NII kaugel ja kallis oleks ka olnud. Ühikas sai makstud rubla kuus, selle eest vahetati korrapäraselt voodipesusid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar