Kaks, me kaks...

Jäime Di-ga kahekesi tuppa. Ruumi oli laialt ja elu kohe mugavam. Muidugi, egas me hellitanud erilist lootust, et asi nii jääbki, aga hetkel olime eluga rahul.
Toa number 205 tähendas seda, et me elasime teisel korrusel. Viienda korruse toanumbrid näiteks hakkasid kõik 5-ga. Meie toa aken jäi hoovi poole ja otse meie tubade all olid duśiruumid.
Millalgi sügisel avastasime, et meie toa aken ei käi korralikult kinni. Aknalingid ei töötanud. All valvelauas oli vihik, kuhu sai kirja panna remonti vajavad tööd. Meie märkisime sinna oma toaakna ka üles. Ühel päeval, kui meie koolis olime, oli tulnud keegi remondimees ja meie toa akna kinni naelutanud. S.t. oli aknaraami sisse mingi kolesuure naelajuraka tagunud ja siis selle akna peale kõveraks klohminud. Eriti ilus selline remont muidugi välja ei näinud, aga meie olime rahul, sest aken oli kinni mis kinni.
Ühel ööl, kui meie parajasti magasime õiglase und, ärkasime me selle peale üles, et keegi koputas akna peale... Me elasime teisel korrusel ja keegi lihtsalt KOPUTAS meie akna peale. Istusime nagu kaks tola oma voodites... Süda kloppis kurgus, käed värisesid. Di sosistas hääletult: "Keegi koputab..." ja mina vastasin, et ma kuulen küll... Õudne oli. (Muide, teadmiseks, et inimene harjub kõigega. Aja möödudes juhtus ka nii, et öise koputuse peale üles ärganuna, küsisime üksteiselt, kas keegi viitsib avama minna ja kui ei viitsinud, siis pöörasime teise külje ja magasime koputaja kiuste edasi). Igatahes oli see koputaja seal väljas juba kaua kopsinud, sest ta hüüdis kellelegi, et siin ei ole kedagi kodus või kui on, siis on surnud... :D Siis käis miski kolin ja matakas ja... Kukkus vist alla. Aga meie ei olnud kodust ära ega ka surnud. Meie olime elus ja surmani hirmunud. Hommikul hakkasime asja uurima. Meie ja 204 toa akende vahel oli duśiruumi ventilatsioonijulla, suur metallkobakas ja ehkki duśiruumi aknad olid kinni müüritud, siis akende alumised ja ülemised servad eendusid kenasti seinast ja olid poistele jõukohaseks ronimiseks (naistele mitte, katsetatud... :D ). Ah, et miks pidid poisid öösi aknast sisse ronima? Vat seetõttu, et meil olid ühikas reeglid. Ehkki viiendal korrusel elasid meie enda poisid ja Otsa-kooli poisid, ei lubatud meil võõraid poisse ühikasse. All valvelauas valvasid Kerberosed... Aga kolm korrust naisi... Oli ju ikka stiimul ka, et aknast sisse ronida. Meie aken niisiis (nagu me hiljem kindlaks tegime) oli kasutusel varusissepääsuna.

(Väike kõrvalepõige. Kui ma oma Tallinna-tädile, kelle juures ma kooli ajal aeg-ajalt resideerusin, rääkisin, mis meil juhtus, siis tema naeris ja ütles, et mööda seina üles ronimine on köömes. Nemad koos sõbrannaga elasid ka ühikaajal teisel korrusel. Ükskord koju minnes nägid nad, kuidas akna tagant läks üks mees mööda. Mitte ei roninud mööda seina, vaid läks rahulikult, natuke eemal, sirge seljaga aknast mööda... Kui nad siis vaatama läksid, siis nägid, et tõstukiga auto oli sõitnud ühe laternaposti juurest teise juurde, mees tõstukis püsti. )

Nagu arvata oligi, ei kestnud kahekesiolemise idüll kuigi kaua. Varsti saabus info, et tühjadele kohtadele majutatakse kaugõppijad. Miskipärast oli see mõte meile väga vastumeelne... Parem omad ja statsionaarsed kui mingid ajutised ei-tea-millised elanikud. Olime hakanud rohkem suhtlema kahe omagrupi tüdrukuga; Rita ja Annega. Neil väga ei klappinud elu koos oma seniste toanaabritega. Niisiis tegime ettepaneku, et koligu meile. Nad olid nagu nõus, aga ikka jokutasid, sest ega ei olegi nii kerge öelda senistele naabritele, et me laseme varvast. Kuni ühel päeval koolist tulles, avastasime oma toast võõrad kotid... Kaugõppijad. Andsime Ritale ja Annele teada, et kas täna või ei iial... Ise läksime südamerahus kinno. Tagasiteel ostsime mingit kooki kaasa, et õhtul tähistada, kui tüdrukud meile kolinud on. Valvelauas võtit ei olnud. Kindel märk, et keegi on toas. Küsimus oli vaid selles, et kas meie omad tüdrukud või tundmatud kaugõppijad... Südame põksudes astusime tuppa ja seal nad olid: meie Rita ja Anne istusid laua taga ja ... Ah, mis siin enam. Elus on valikud. Mõned on head, teised mitte nii head. Valik, mille me tookord tegime, oli supervalik. Ei oska endale siiani ette kujutada paremat kooslust, kui meie neli. Kõik nii erinevad, aga mingil moel me kokku sobisime... Ma ei ole eluilmas nii palju naernud, kui selle aja jooksul, kui me neljakesi koos elasime. See oli ilus ja õnnelik aeg. Kindlasti tuli ette ka tülisid, aga millegipärast ei meenu mulle ühtki. Meenuvad ainult koosveedetud õhtud, täis nalja ja naeru, kooskäimised, küll kinos küll teatris, "näljaste fond" ja palju-palju muid toredaid asju, millest edaspidi ehk juttu tuleb.