Enne kui ma põikan tagasi päris kooliaasta algusesse, kus meid kupatati kuuks ajaks Muhu saarele kangelastegudele: st. Muhu kolhoosi kartuleid noppima, teen ma pisukese ülevaate nendest, kellest selles "raamatus" kõige enam juttu tuleb.
Meie neli: Mina, Diana, Rita ja Anne. Diana ja Anne olid linnatüdrukud. Di Rakverest, Anne Võrust. Dianat olin ma juba kolm aastat tundnud. Kuna minul maalapsena oli vahel vaja olnud linnas ööbida, siis kasutasin ma Diana kodu külalislahkust ja seetõttu olin tuttav ka tema vanematega ja Bimbo-nimelise peniga. Diana oli oma vanemate ainuke laps. Ema töötas tal kaubastus, mis oli sellel ajal ikka väga in töökoht, kuna võimaldas hankida igasugu defitsiitset kaupa, mida poes tavaliselt müügil ei olnud. Nii varustas Di meid näiteks lahustuva kohviga ja kanamaksa-pasteedi konservidega. Tema tõi meie majapidamisse ka mikseri (mis meid naabritele väga atraktiivseks tegi). No meil ei olnud seeaeg isegi kodus mitte mikserit, nii et... Anne pere ma ei tundnud, tema vanemaid nägin ma vaid ühel korral - lõpupeol. Küll aga tutvusin juttude kaudu Anne kahe Tiiduga. Nimelt oli meie Annel niimoodi vedanud, et tal õnnestus endale sebida peika, kellel oli sama nimi, kui pere paksul kõutsil. Kõuts on tänaseks ilmselt ammu taevastele jahimaadele kolinud. Teise Tiiduga on Anne aga abielus. Meie Ritaga olime maakad, aga Rita "maakalikkus" oli tunduvalt prestiiźssem, kuna tema oli Saaremaalt (vahel vedas kodust kaasa kuivatatud lesta ja marineeritud angerjaid - õudus kuubis). Edaspidises elus kasutasin ma Rita perekonna lahkust kurjasti ära ja veetsin osa suvesid Saaremaal nagu Egiptuse nuhtlus... Niisiis sain tuttavaks ka tema ema, isa, õe ja vennaga. Isegi Asuka-mamma õnnestus mul ära näha. Mina ise siis kõige tavalisem maakas. Ei olnud mul ka kodust mingeid peeneid asju kaasa tuua. Vedasin kartuleid ja moosi.
Lisaks meile elas meie toas, illegaalselt, viienda liikmena, kummitus. Vaieldamatult naissoost, sest armastas sisse vehkida igasuguseid naiselikke vidinaid: lokirulle ja juukseklambreid. Kasutas mõnda aega ja siis andis tagasi. Ükskord vehkis sisse Rita roosad sokid. Need olid mitu nädalat teadmata kadunud kuni ühel hommikul, hambapesust tulles, avastasime need Rita voodi pealt. Vahel kopsis öösiti üksildaselt vastu lauda, aga üldiselt ta meid ei seganud.
Ja siis kuulusid veel meie ellu suuremal või vähemal määral naabrid kõrvaltoast, ka meie kursuse tüdrukud. Suuremal määral kuulusid Angelika ja Urve, Jane ja Külli natuke vähemal määral. Angelika oli ka Rakvere tüdruk, nii et meie kodu-kooliteekond oli ühine. Imeline inimene. Särava mõistusega, heasüdamlik, siiras ja lahke. Suur kultuurilemb. Angelikaga suhtlesin mõnda aega ka pärast kooli, seni kui ta Rakvere lähedal töötas ja elas. Siis läks ta ülikooli ja meie teed läksid lahku. Olen teda mõnel aastal presidendi vastuvõtul näinud, abikaasa käevangus kõndimas ja lugesin hiljaaegu mingit temakirjutatud ajaleheartiklit... Mulle tundub, et ta on õnnelik ja mul on selle üle väga hea meel.
Urve oli pärit Valgamaalt. Tema vanemad olid juba tollel ajal pensioniealised. Urve oli nagu vanainimene: selline rahulik ja mõistlik. Samas hea huumorimeelega.
Jane oli kunagi Rakveres elanud, aga sellel ajal elas (minu mälu järgi) Võrus. Väikesekasvuline naeruhimuline tüdruk. Angelika oli minupikkune, Jane aga 150 cm koos kontsade ja karvamütsiga... Koos moodustasid nad sellise toreda kontrastse paari.
Külli oli Hiiumaa piiga. Heasüdamlik, heas mõttes naiivitar.
Jah, lisaks sellele, et meil oli üksteisega vedanud, oli meil vedanud ka naabritega. Need neli olid tüdrukud, kellega me oma kursaõdedest kõige tihedamini suhtlesime. Pealegi sidus meid see paganama ventilatsioonikolakas kahe akna vahel. Kui meie tuppa sisse ei saadud, siis mindi nende akna taha toksima, ehkki sinna oli natsa raskem ronida kui meile.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar