Enne seda, kui me hakkasime kõik neljakesi koos elama, üsna kooli alguses, vist kolmandal nädalal, kupatati meid kartulipõllule. Kes kolhoosiajastul koolis käinud, neile on see tuttav teema. Igal sügisel saadeti õpilased majanditele appi kartuleid võtma. TMT ÕTM-i kartulivõtupaigaks oli Muhu kolhoos. Mina isiklikult ei olnud enne seda sügist ühelgi Eestimaa saarel käinud. Keskkooli ajal meie klass küll käis Hiiumaal, aga meie perel ei olnud sellist raha ja mina ei saanud minna. Niisiis oli minek Muhu saarele minu jaoks juba parasjagu eksootika. Pealegi ei olnud ma elus ei praami ega laevaga sõitnud, nii et polnud teada, kas minus on "meremehe verd" või pean hakkama kalatoitja ametit pidama. Muhumaa oli sel ajal piiritsoon. Igaüks sinna ikka niisama lihtsalt ei pääsenud. Kuivastus kontrolliti üle, kas Sul pass ja sissesõiduluba on ja alles siis kui dokumendid korras olid, said hakata Saaremaa poole astuma. Meil läks muidugi kauem aega, sest meie olime kõik ühises nimekirjas ja sealt siis otsiti, kas nimi on ikka kirjas ja minu meelest oli meil seal miski segadus ka. Keegi oli vist nimekirjast puudu vms.
Muhus hakkasime elama Hellamaa kiriku juures. Ma pole peale seda sügist enam Hellamaal käinud, aga Saaremaa poole sõites, Hellamaa kiriku torni nähes, tuleb ikka soe tunne südamesse. Meie elamine koosnes majast, kus olid magamistoad ja söögisaal. Saunast õue teises otsas ja aidast, mille kaugemas otsas oli kemmerg. No, ausalt, õhtul oli kemmergusse ikka päris õudne minna. Tavaliselt me koopereerusime ja siis saba ootas ukse taga kuni sa asja ajasid. Meie kursusejuhendajal oli selline tore lamp kaasas, millel sai panna põlema punase tule, kui tahtsid. Meie siis ikka naersime, et paneme punase laterna põlema, et siis on kohe näha, kus on saba lõpp. Kutsusime me seda lampi Munkli lambiks. (Tuletatud kursajuhi perenimest Vinkel).
Kartulivõtmine oli nagu kartulivõtmine ikka, ei see erinenud mandril ega saarel. Aga ligi kuu aega kooselamist terve kursusega oli omaette elamus. Eriti siis kui meie kursajuhi vahetas välja kooli kehalise kasvatuse õpetaja Vello Lumi. Too ajas meid ükskord paduvihmaga riidesse ja põlluäärde, et seal siis tõdeda: kartuleid sellise vihmaga noppida ei saa (linnamees: ei teadnud ilmselt maaelust midagi... Meie, maalapsed, nägime juba aknast vaadates, et tuleb vaba päev) ning lasi meil koju tagasi marssida. Ainus saavutus oli see, et kogu kamp oli parasjagu läbivettinud....
Mõni mälupilt:
Pilt 1: Pidasime keset suurt septembrikuud nääripidu. Tegime loosipakid. Mina sain kingiks kollase kummipardi, kogu grupi nimed peale kirjutatud. See part on mul tänini alles.
Pilt 2: Istusime õhtul toas vooditel ja mängisime kaarte. Tuled põlesid. Aknad lahti, sest septembriööd olid soojad. Äkeste tuleb tuppa Jane ja hakkab nägusid tegema... Selgus, et akna taga pimeduses luuras keegi... Ptüi, kui jube. Mina istusin sealsamas akna all, selg akna poole ja pimedas seisis minu selja taga keegi... Õõõõh...
Pilt 3: Nagu ikka õnnestub mul elus kõik põnev maha magada. Ühel ööl ärkasin ma mingi kohutava kolina peale üles. Ärevil jutuvadast sain ma aru, et keegi oli öösi meile akna kaudu tuppa roninud. Rita, kes ärkvel oli, kirjeldas asja nii: aken oli ilmselt haagist lahti ununenud ja mingi meesolevus ronis akna kaudu tuppa. Käis ühe voodi juurest teise juurde ja vahtis magajaid, lõpuks jäi Urve voodi ette seisma. Rital oli juba plaan sissetungijat sussiga visata (kobas põrandal, et leida minu sussi, sest see oli pehme, ta ei tahtnud mõnel meie omal silma siniseks visata), kui äkki kostis läbi toa Urve marurahulik hääl: "Issand, kes siin seisab?", mille peale meesinimene ära kohkus ja kolinal aknast välja põgenes (selle kolina peale ärkasin mina ka üles... muide, ma magasin kellegi kojuläinud inimese voodis, minu enda voodi oli just selle akna all, kuskohast meile sisse roniti). Urvel värisesid hommikul ehmatusest niimoodi käed, et ta ei saanud õieti süüagi. Urve kirjeldas asja niimoodi: "Ärkan öösel üles, vaatan, riidekapp minu voodi ees. Panin silmad kinni ja siis tuli meelde, et kuskohast sai riidekapp minu voodi ette, kui see oli teises toas. Tegin silmad lahti ja sain aru, et keegi seisab minu voodi ees. Sellest siis küsimus, et kes siin seisab...". No me naersime pärast, et hea oli, et Urve unise peaga ei hakanud vaatama, mis kapis on...
Pilt 4: Jalutasime õhtupimeduses Ritaga ja tulime kiriku kõrvalt kodu poole. Kuuleme, et keegi öögib põõsas ja pöörame teisele poole, et ringiga minna. Hiljem selgus, et põõsas öökija oli üks kursavend, kes oli teisega kahasse Manni näovee ära joonud (sest see sisaldas alkoholi). Allan vandus hiljem, et siin kummitab. Öögib tema põõsas ja näeb, kuidas kiriku poolt hõljuvad lähemale mingid heledad laigud... Siis aga kadusid kusagile ära. No minul oli jope, mille kehaosa oli hele ja varrukad tumedad, püksid olid mul tumedad. Rital samamoodi olid vaid mingid valged triibud dressika varrukatel. Nii need heledad laigud hõljusid... Ja siis kadusid... (sest me pöörasime heki taha). Nõnda tekivadki kummitusejutud.
Pilt 5: Ühel öösel otsustasime kohalikul kalmistul kolada, et näha, kas kalameeste luukered pimedas helendavad (nali). Lihtsalt tuli loll mõte pähe. Tagasiteel nägime, et mingi kogu seisab tee peal ees. Tegime juttu, aga kuju vaikis ja siis kadus ära. Arvasime, et meie poisid on tulnud meid hirmutama, aga kodus vandusid kõik, et nemad sellel ajal küll sealkohas ei olnud. No küllap siis oli mõni kohalik noormees... Loodetavasti.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar